Categories
Juhatus Määramata Müürileht Poliitika ja erakonnad Rahvas, maa ja riik Väärtuste kaitse

Tiit Merenäkk: 15.a tagasi – Lugemissoovitus

Tiit Merenäkk: Täna 15.a tagasi – lugemissoovitus:
Oleme tunnistajateks siin seninägematule sotsiaalsele eksperimendile maailma ajaloos – kuidas kommunistlik klassiühiskond on tänaseks muutunud täiesti uut tüüpi ida-euroopalikuks kastiühiskonnaks. Totalitaarsest eilsest ülevõetud ja edasiarendatud kommunistlik Vale on tänaseni Eestis edasiaskeldavate kommunistlike kollaboraatorite poolt muudetud omanäoliseks riiklikuks ja ametkondlikuks pettuseks.
Mismoodi on see siis juhtunud? …

Täpselt 15. aastat tagasi pakkusin Postimehele ja Sirbile alljärgnevat teksti, mis muidugi jäeti avaldamata. Hiljuti oma arhiivi sorteerides puutus ta uuesti näppu ja seda üle lugedes leidsin, et see pole põrmugi oma aktuaalsust kaotanud. Leian, et praeguses kriisiolukorras on igal meie mõtleval põliseestlasel väga vajalik need mõtted üle lugeda ja sellest ka järeldusi teha.

Head lugemist!

Tarbatus, 5. veebruaril AD 2021
Tiit Merenäkk

—-

Oleme tunnistajateks siin seninägematule sotsiaalsele eksperimendile maailma ajaloos – kuidas kommunistlik klassiühiskond on tänaseks muutunud täiesti uut tüüpi ida-euroopalikuks kastiühiskonnaks. Totalitaarsest eilsest ülevõetud ja edasiarendatud kommunistlik Vale on tänaseni Eestis edasiaskeldavate kommunistlike kollaboraatorite poolt muudetud omanäoliseks riiklikuks ja ametkondlikuks pettuseks.

Mismoodi on see siis juhtunud?

Olukord  Eesti  Vabariigis

Aineliselt elab Eesti Vabariigi elanikkond praegu paremini kui kunagi varem; tõsi, kui mitte arvestada neid, kellel pole kunagi vedanud – ent neist räägitakse harva. Kasvab tarbekaupade hulk, avarduvad reisimise ja kõikvõimalike meelelahutuste võimalused, tuntakse elumõnudest rõõmu.

Ent ikkagi valitseb ebakindlus. Kas see kõik on püsiv? Mõtlevaid inimesi teeb rahutuks poliitiline tegelikkus. Kuhu me läheme?

Demokraatia EV-s muutub meie silme all. Kuidas meid juhitakse? Kes meid juhib? Kust tulevad poliitikud? Milline on EV struktuur, mitte üksnes juriidilisest ja teoreetilisest vaatepunktist, vaid tegelikult? Milles seisnevad EV struktuuri muutused? Mulle näib, et üleminekus demokraatialt erakondade oligarhiale.

Küsimusele, kas meie riik on demokraatlik, vastatakse iseenesestmõistetavalt: jah, meil valitseb parlamendidemokraatia. Seda kinnitab ka põhiseadus. Aga kuidas see tegelikult välja näeb? Iga nelja aasta tagant valib rahvas Riigikogu. Isikute nimekirjad, keda erakonnad rahvale soovitavad, on eelnevalt juba nende poolt ära valitud. Selles valimiskampaania esimeses faasis ei etenda otsustavat osa mitte rahvas, vaid erakondade juhtorganid. Kõik otsustab parteihierarhia ja -bürokraatia.

Rahvale jääb järelikult väga piiratud valik talle erakondade poolt esitatud valimisnimekirjade vahel.

Erakonnad on rahvaorganid. Nad peaks loodama rahva poolt vaba initsiatiivi korras. Ent vaevalt võib väita, et EV-s leiab aset rahva poliitilise tahte formeerimine. Rahva enamik on sellest täiesti informeerimata. Erakonnad ei informeeri rahvast, ei õpeta teda mõtlema. Valimiskampaania ajal toimivad nad reklaamitehnika põhimõtete järgi. Erakondade tegevus lähtub nende gruppide ainelisest huvist, kelle hääli tahetakse võita.

Tekib küsimus: milline mõju on üldse rahval? See on ülimal määral tühine. Isegi valimised pole tõelised, vaid kujutavad endast parteiladviku poolt reguleeritavat küsitlust.

Muutub erakondade tähendus. Selle muutumise suund on järgmine: erakonnad olid mõeldud rahva organitena; rahvas pidi nende kaudu oma tahet avaldama, ja vastupidi, erakonnad pidid teda poliitiliselt kasvatama. Kuid erakonnad muutusid riigi organeiks. Riik aga, olles seisuslik, valitseb omakorda oma alamate üle. Erakonnad, kes mitte mingil juhul ei oleks tohtinud kehastada riiki, end rahva elust lahti kiskuda, muutuvad ise riigiks. Riik – see on erakonnad. Riigi juhtimine on erakondliku oligarhia käes, kes usurpeerib riiki.

Rahvas ei saa poliitilisest elust referendumite näol osa võtta. Nimeliselt on rahvas suveräänne, kuid tal pole mingit mõju vastuvõetavatele otsustele, kui mitte arvestada hääletamist valimistel, kus midagi ei otsustata, vaid üksnes tunnustatakse erakondade oligarhia olemasolu. Suured, eluliselt tähtsad probleemid ei jõua rahvani. Rahval tuleb kannatlikult taluda iga otsust, ja sageli rahvas isegi ei tea, mida ja kuidas otsustatakse.

Fakt, et erakonnad muutuvad ainsaks poliitiliseks jõuks, muudab nende olemust. Neid demoraliseerib olukord, kus puuduvad pingelised suhted teise jõuga. Vastukaaluks võinuks olla president, kui ta oleks rahva poolt valitud ja võidaks sellega ka tohutu autoriteedi ning avaliku poliitilise mõju võimalused. Kuid igasuguse plebistsiitide kartusel heidab põhiseadus kõrvale ka taolise rahva poolt valimise ning koos sellega presidendi iseseisva võimu. Seetõttu võib ta praegu küll punuda poliitilisi intriige, ent mitte teostada iseseisvat poliitikat. Presidendi kõrvaldamine võitlusest poliitiliste otsuste ümber tagab erakondade erakordse võimu ja likvideerib pinevuse, ilma milleta kasvab poliitilise elu lämmatamise tendents ning kaob igasugune võimu enesepiiramine.

Üheks selle tunnuseks, et erakonnad riigi teenimise asemel haaravad ise riigis võimu, samastavad end riigiga, on nende riiklik finantseerimine EV-s. Erakonnad demonstreerivad sellega, et riigikassa on nende kassa, et sissetulekud maksudest on midagi säärast, mida nad võivad Riigikogu otsuse alusel käsutada mitte üksnes riigi, vaid ka omaenda huvides. Valitsevad erakonnad kujunevad „õigete“ poliitiliste vaadete etaloniks. /—/

Meil ei ole saanud areneda mitte mingisugune parlamendidemokraatia vaimus poliitiline opositsioon. Opositsioon on kas ainult „vastu“ või püüab end sobitada teiste erakondadega, et sel teel valijate hääli võita ja võimule tulla. Rahvas on jäänud täielikult ilma erakondade avalikust ideelisest võitlusest tulenevast poliitilisest kasvatusest. Seepärast kaldub enamus harjumuspärase korra säilitamisele, seda enam, et majanduslikus mõttes edenevad asjad hästi./—/

Kuna ei ole kujunenud välja ei loovat opositsiooni ega ühisel pinnal võitleva valitsuse ja opositsiooni ansamblit, ilmneb suure koalitsiooni valitsuse moodustamise tendents./—/ Need, kes tegutsevad säärastest tendentsidest lähtudes, ei kujuta endale ette tagajärgi.

Aga tagajärjed on järgmised. Erakondi huvitavad ainult omad asjad. Neil on ühine huvi – ülemvõim. Kuidas seda teostatakse ja milleni see viib, jääb üha rohkem saladuseks. Puudub opositsioon ja kontroll. Sisemine võitlus samastub intriigidega. puudub poliitiline kontseptsioon, sest eelistatakse mitte rahva riiklikke huve, vaid oligarhia enda omi.

Valimised toovad üksnes väikesi muudatusi oligarhia moodustanud erakondade jõudude vahekorda. Iga nelja aasta tagant kordub üks ja sama: rahvas valis, rahvas võib lahkuda./—/

Mitmeerakonnalise valitsuse puhul vajavad paljude elukutsete esindajad üha enam parteipiletit, ükskõik millise erakonna oma. Erakond kannab nende eest hoolt. Kellel piletit pole, seda diskrimineeritakse. Erakonda kuulumine kujuneb isikliku karjääri tagamise tarvilikuks abinõuks./—/

Demokraatia tähendab rahva enesekasvatust ja informeerimist. Rahvas õpib mõtlema, ta teab, mis toimub, esitab arvamusi. Demokraatia aitab pidevalt rahvast valgustada.

Erakondade oligarhia, vastupidi, tähendab rahva alahindamist. Ta pooldab rahva informeerimatust. Las ta parem olla teadmatuses! Rahval pole tarvis teada oligarhia poolt seatud eesmärke – kui sel need üldse olemas on./—/

Erakondade oligarhia ei tunneta oma jultumust. /—/ Võimulolijad võivad endale kõike lubada: pidada üksteise vastu isiklikku viha, millele toovad ohvriks riigi huvid, punuda intriige ja demonstreerida oma alatust isegi poliitilistes kõnedes./—/

Loominguliste jõudude defitsiiti varjatakse igati. Mitte tänu niivõrd oma mõistusele ja iseloomule, kuivõrd sidemetele, saavutavad inimesed elus midagi. Meil kutsutakse üles isiksuse arendamisele, kuid tehakse kõik selleks, et ta ei areneks ega saaks end ilmutada. Siit saab alguse jõuetus, elujõu puudumine, energia kas muudetakse lihtsaks tööks või raisatakse kasutult lobisemisele, nõudmistele, kirumisele.

Meie riigikord põhineb (kommunistlikul) hirmul rahva ees, rahva mitteusaldamisel. Rahva umbusaldus erakondade, valitsuse ja poliitikategelaste vastu aga ei ilmne küllalt efektiivselt. Süü selle eest lasub igal üksikul ühiskonnaliikmel. Selles peitus meie õnnetuste põhjus ka enne 1933. ja 1939. aastat./—/ Ent eestlased pole nähtavasti ikka veel vabanenud kommunismiaegsest mõttelaadist. Kui kaua veel me lepime sellega, suleme murettegevate faktide ees silmi, oleme vastutustundetud ja valelikud, kasutades ära soodsat situatsiooni meie tootev-tarbijalikus ühiskonnas? Sest kui nii edasi läheb, tuleb meil ju jälle tragöödia üle elada, tõsi küll, teistsugune kui okupatsiooni ajal.

Inimkond on eksisteerinud kakssada tuhat aastat ja võib-olla kauemgi. Ajaloos loendatakse kõigest kuut tuhandet aastat kõrgelt intellektuaalset loomingut ja katkematuid traditsioone. Ja nüüd oleme astunud tormiliste muutuste perioodi. Niisugust perioodi elab üle kogu inimkond. Hing jääb kinni, kui mõtled toimuvatele sündmustele ja näed iseennast selles ajaloo veekeerises. Kuhu me läheme? Kas hukatuse või inimkonna ja inimeksistentsi uue, praegu veel ähmase seisundi poole, arengu poole, mida on võimatu ette näha? Me ei tea seda. Tulevikuperspektiiv sarnaneb eesriidega kaetud pildile. Meie päevil pole midagi kindlat. Kõigest sellest hakkab kõhe.

Kogu eelnev lugu pärineb ülihuvitavast okupatsiooniaegsest raamatust „Kuhu läheb Lääne-Saksamaa?“ (Kirjastus „Eesti Raamat“ 1970). Selle autoriks oli – raamatu kaanel oleva tutvustuse järgi – nüüdisaja tuntuim saksa filosoof, Šveitsis elanud Baseli ülikooli professor Karl Jaspers (1883 – 1969). Kuna selle sisu mõjus jahmatavalt eestilikult (!), asendasin eeltoodud tekstis vaid sõnad Lääne-Saksamaa, sakslane, fašism, parlament ja partei vastavalt Eesti Vabariigi, eestlase, kommunismi, Riigikogu ja erakonnaga. Väljavõtted pärinevad raamatu lehekülgedelt 5-69. Raamatu originaal ilmus 1966. aastal Münchenis ja tekitas tollases Saksa Föderatiivses Vabariigis suure sensatsiooni. 85-aastane maailmakuulus filosoof andis ootamatult hävitava hinnangu kogu Lääne-Saksamaa valitsevale eliidile…

Lisa kommentaar